Halloween 2017

Nüüd, mil kõik on juba kõrvitsad ära söönud ja kaunistused nurka visanud, leian mina, et on hea aeg kirjutada halloweenist.

Loetud nädalad enne halloweeni sattusin ma youtuber Bree Ann-i hw videodest vaimustusse ning sain ka ise motivatsiooni ja inspiratsiooni midagi uut proovida. Ostsin lateksit ja kunstverd ja mõned värvid ja voilaa!

Alguses ma arvasin küll, et ostan hunniku asju kokku ning siis katsetan, ebaõnnestun ja asjad jäävad seisma, aga ei, ma sain hoopis indu juurde!

Jah, ma nägin peale nende valmimist, mis oleks võinud paremini teha, aga siis ma mõtlesin, et ah, on halloween, mida verisem ja rõvedam, seda parem.

Igatahes peale nende valmimist konsulteerisin ma vennaga, uurisin veidi maad, millal halloweeni tähistatakse (kuna õige päev oli argipäev) ning hakkasin harjutama. Kuigi palju aega mul ei olnud, ehk umbes kaks nädalat, aga selle aja sees sain nii mõnegi asja proovitud.

Kui kass satub mängides liiga hoogu :)

Ja siis *trummipõrin*

Siis jõudis kätte Le Grande Finale ehk Halloween:

Ma ei tea, miks ma ainsana bitchface'i teen

Vend oli mul vampiir- punased silmad ja hammustusjäljed kaelal ja puha.

Mees oli mul natukene koduvägivalla ohver. Mis tähendab sa ei vii prügi välja?!

Ja ega sõbralgi vist paremini läinud..

No olgu, sõbral hoidis siiski naine silmi peal. 

Ja muidugi ei puudunud peolt minu alati naeratav sõbranna,  if u know what I mean...

Ise läksin ma surnud ergutustüdrukuna. 

Piltidelt puudub üks häbelik sõbranna. K, näedsa, kui ma poleks seda lauset kirjutanud, siis keegi ei teakski, et sa ka meiega olid ja meile 150€ baarikrediiti võitsid. :D

Not so ginger anymore

Ma ei hakka üldse vaatamagi, millal mu viimane postitus kirjutatud on, jätkame lihtsalt kuskilt maalt. :D

Tahtsin kirjutada ühest asjast, millega ma hakkama sain. Tähendab, mitte mina, ikka kaks toredat naisterahvast, aga mina pöördusin nende poole selle sooviga.

Ma olen juba tükk aega mõelnud, et tahaks vaheldust. Kuna ma aga meest ei hakka vahetama ja teist kassi juurde võtta ei tohi, siis kõige lihtsam viis on muuta oma soengut. Aga mis sellega peale hakata? Ma olen nii armunud oma punasesse, kuid pika peale tahaks ikka midagi muud, midagi teistsugust. Aga mida siis teha?

Mingil hetkel hakkas mulle meeldima lilla (juukse) värv. Aga kui juustesõbralik oleks minna punasest lillaks? Kes veel ei tea, siis ma võin öelda, et punane juuksevärv on täielik tõbras. Kohutavalt ilus, aga tõbras. Mul oli pea niiske ja istusin mehe autosse, tulemuseks oli see, et rikkusin istme peatoe ära. Mehel nahksisu ja punane määris ning maha seda enam ei saanud.

Okei, mõtlesin, mis ma mõtlesin, panin omale 27.ndaks oktoobriks aja kinni. Oli Eesti minek ning ohverdasin ühe päeva enda jaoks.

Hommikul kell üheksa istusin tooli ning usaldasin oma pea Maarja ja Kersti kätte. 12 tundi hiljem nägin välja selline:

Ja teate, mulle niii meeldivad need. Päriselt. Ma sain oma lilla värvi ja ma saan lasta oma värvitud juustel puhata. Sest juuste pesemine umbes kahenädalaste vahedega peaks ju olema puhkus? Lisaks ei pea ma hommikuti enne tööd enam patsi punuma hakkama (hehee).

Enamasti käin ma lahtiste juustega, aga kuna ma sain siiski ka pikkust juurde, siis tööl ma nendega lehvitada ei taha, ma olen siiski koristaja ja koristan. Enne mamagaminekut läheb pats pähe ja peale tööd võtan jälle lahti. Ma pole küll lahtiste juustega maganud, aga pidi olema äärmiselt ebamugav ja pidi sikutama ja lisaks räägiti midagi ka juustega poomisest, seega not gonna happen.

Sellega seoses olen ma vaikselt hakanud mehele õpetama patsipunumist. Piltidelt ilmselt näete, kui palju mul nüüd juukseid on ja mõelge siis, kui paks pats tuleb, kui kõik need kokku panna. Mingi hädapärase hobusesaba- või punupatsikäkatsiga saan ma ise ka hakkama (harjutamise asi), aga tööl võiks siiski midagi viisakamat olla, seega me mehega koos punume mulle patsi enne magamaminekut. Talk about romance.

Okei, aga räägime negatiivsest ka. Ei ole ju head ilma halvata.

Patside punumise ajal ei olnud mul mitte midagi. Oli oodata sügelust ja sikutamistunnet ja peavalu, kuid ma rõõmustasin, et pääsesin nendest. Võib-olla mu peanahk ei vihkagi neid patse kunstmaterjaliga? Boyyyy was I wrong!

Koju minekuks panin mütsi pähe ning tundsin, kuidas peanahk hakkab sügelema. Noh, üritasin siis peanahka kuidagi... masseerida, et seda veidi leevendada. Kratsida ju ei tohi. Aitas. Siis lõikas ema vennal juukseid ning kui pead veega pihustas, lasin endale ka veidi pihustada. See oli hetkeline leevendus.

See ei sügelenud nagu nii hullult, et maitea, ainult sügaks, aga no ikka oli tunda.

Esmaspäeval lasin emal omale krokodilli punuda ning tulime tagasi Soome. Õhtul avastasin kuklalt punnid ja kuna ikkagi sügeles (mütsi kandmisega läks hullemaks), siis pesin pea ära. Hakkasin veel pesema minema ja siis jõudis kohale, et kurat, ma pean ju siis patsi lahti võtma, aga ma ei oska nende juustega patsi punuda ja ema ka ilmselt poleks nõus Soome sõitma, et tütrele patsi punuda.

Lasin peal kuivada, ööseks sain ikkagi patsi pähe punutud ning lasin mehel punne aaloega tupsutada. Käiku läks Eestist ostetud allergiarohi. Mingi.. kolm päeva äkki võtsin neid tablette, aga siis unustasin ära ja nüüd mõtlen, et ei ole nii hull, et peaks võtma, las nad siis seisavad mul seal.

Paar päeva pritsisin veel pihustist külma vett ja lasin mehel aaloega tupsutada. Kuna ma enamasti siiski suudan oma sügamisvajadust alla suruda ning vaid õrnalt masseerin sügelevat kohta (loe: tervet pead), siis hakkavad punnid vaikselt tagasi tõmbuma. Vaikselt, aga hakkavad. Alguses ikka suutsin õrnalt küünega kratsida, kui ikka väga sügeles ja oli paar verist täppi peas, aga need nüüd läinud. Enivei ma loodan, et varsti see sügelus jääb järgi. :D

Olen nendega juba korra saunas käinud, rätik pähe ja ei olnud midagi hullu.

Ma ei teagi, rohkem ei meenu vist hetkel midagi olulist. Hoolduseks aeg kirja pandud ning kes soovivad endale ka selliseid (või keerupatse), siis küsige kontakti, neil pannakse juba jaanuarisse aegu kirja, seega peab kiirustama.

Aaaa, ja mis kõige tähtsam. Järgmine päev käisime klubis ja selgus, et heledamad patsid (neid on rohkem, pealaele pandi veidi tumedamat ka) helendavad klubivalguses!

Üks äärmiselt hea kvaliteediga pilt, millelt kindlasti kõik näevad ära, et helendavad :D :D :D #feil

Kuidas pakkimine edeneb?

Hetkel on meil härra ja Stefaniga sellised lood, et teisipäeval saame me uue korteri võtmed kätte. Plaan on samal päeval viia sinna kohe voodi ja mõned kotid ja siis kolmap ning neljap ka iga päev mõned kotid viia peale tööd, lisaks TV-laud. Reede on meil mõlemal + härra isal ja vennal vabaks võetud ja tuleb kolimispäev.

See kõik tähendab aga seda, et idee poolest peaksime me praegu pakkima. Aga kas me seda ka teeme?

Noh, eelmisel nädalavahetusel kas reedel või laupäeval ma otsustasin öösel, et vot nüüd ma hakkan pakkima. Ma sorteerisin kokku kuus kotitäit riideid, nendest kolm ma viisin konteinerisse (seal jagatakse need laiali, ma loodan, et abivajajate vahel) ja kolm jätsin alles. Muidugi on mul veel riideid, ma ei pakkinud kõiki ära. Ma pakun, et mul tuleb umbes kaks kotitäit riideid veel, kui me jopesid-mantleid-jalanõusid ei arvesta. Lisaks sorteerisin ma ära oma ehted ning panin igavese hunniku Paimio fb-kirppari lehele viie euri eest müüki. Hommikuks oli mulle kirjutatud, et ostetakse ära ja oli juba järjekordki tekkinud.

Rohkem pole ma tänaseks asju pakkinud. Iluasjad on mul oma kohal sahtlites, need sahtlid kavatsen ma lihtsalt kinni teipida. Jalanõusid ma kasutan veel ja noh, tahvlit ja läpakat ma ei hakka ka veel kokku panema, nii igaks juhuks. Härra pakkis kokku oma lauaarvuti ning kui ma ta arvutilaua tühjaks teen, siis paneb ta selle ka kolimisvalmis.

Ma mõtlen, et pole meil ju midagi eriti pakkida, ja siis ma mõtlen, et aga ometi on meil kõik kapid asju täis. No nõusid ma ei hakka eraldi kokku pakkima, neid me ju kasutame veel, toiduained ma panen ka samal päeval kotti, ravimid võiks vast ära pakkida?

Oeh, alles pool aastat tagasi me kolisime, vahe on vaid selles, et ema juurde ma sain paljud asjad maha jätta ja ma tean, et need on seal olemas, kui mul neid vaja on, aga siin ma pean kõik kokku pakkima.

Õnneks saame me mööbli ära anda ning nipet-näpet veel. Oleme see nädal veidi asju juurde ka ostnud, no näiteks sauna jaoks asju, aga neid ma pole üldse kottidest väljagi tõstnud, ei ole sel mõtet näinud.

Oeeehh, ma ei väsi kordamast- ma ei jõua juba ära oodata, et saaks siit vaid minema! Võiks olla juba reede õhtupoolik ja kogu kolimisprotsess juba läbitud, kõik lahti pakitud (ma naiivselt loodan, et me saame ja viitsime reedega kõik asjad lahti pakkida, heh, ullike..) ning saaks juba sauna teha ja Steffi rõdule lasta (klaasiga rõdu spetsiaalselt tema pärast valitud) ja saaks juba öösel rahulikult magada..

Kusjuures ma olen nüüd iga öö mitu korda üles ärganud, võite arvata, kui väljapuhanud ma hommikuks olen! Igatahes ma olen hommikuti sellele mõelnud, et ma ärkan üles, aga ma ei pane tähele neid põristajaid. Ei, ma keeldun uskumast, et ma nendega ära olen harjunud, üles ärkan ma ju ikkagi.

Nojah, see selleks. Ma katsun teid selle kolimisega veidi kursis hoida ja ega ma ei välista, et uus postitus tuleb uues korteris. :D

Minu mõtted EBAst

Ma otsustasin nüüd enne voodisse minekut ruttu kirja panna oma mõtted EBAst. Niisiis, ütlen alustuseks kohe ära, et minu meelest on see ääretult tore, et Mari-Leen on võtnud vaevaks (kui nii võib öelda, tundub, et talle täitsa meeldib see) seda korraldada ning seekord juba kolmandat korda.

Üleüldse on minu meelest tore see, et blogijad suhtlevad oma vahel nii palju ja nagu nüüd alles oli see teema reklaampostitustest ja kuidas seal julgustati ka "väiksemaid" blogijaid nende eest rahalist tasu küsima ning üldse mulle meeldiks mõelda, et blogijad kuuluvad kokku. Noh, selles mõttes, et on nagu Kariibimere piraatidest piraatide koodeks, et siis midagi sarnast oleks ka blogijatel.  Muide, see teema pakuti ka välja. Jah, keegi ei saa öelda, millest sa oma blogis võid kirjutada jne, aga no näiteks nagu see teema oli- panna paika mingid normid ja minimaalsed summad, et reklaami ostjad hakkaksid ka valima, kellele tooteid pakuvad ja tutvusid eelnevalt rohkem blogiga. Sest olgem ausad, on tõesti tobe, kui pakutakse rasedale vahuveini või langevarjuhüppe või midagi sellelaadset, kuna pole eelnevalt blogiga tutvutud vähemalt nii paljugi, et teada, et antud isik on rase.

Olgu, ma mõtlesin, et ma oma blogis seda teemat ei kajasta, kuna see on vast nii läbi nämmutatud teema, aga läks siis nii. :)

Tulin aga hoopis rääkima EBAst.  Miks siis ikkagi on nii, et ma väidetavalt toetan seda ettevõtmist kui ma ise ei osale?

No okei, sellele on tegelikult väga lihtne vastus. Ma elan nüüd teises riigis ning ma ei usu, et ma nii tihti kodumaad külastama hakkan. Mul on selle poolaasta sees planeeritud juba kaks käiku, see tähendab, et kui ma EBA ajaks ka läheksin, siis ma käiks põhimõtteliselt iga kuu Eestis ning see pole kuigi mõistlik, eriti rahaliselt.

Olgu, ma pean tunnistama, et veidike mängib rolli ka minu häbelikkus.  Ma võin ühe käe sõrmedel üles lugeda korrad, mil olen teiste blogijatega kontakteerunud ning ilmselt ei saaks ma ka siis kõiki sõrmi täis. Viimane kord oligi, kus ma Ly Aureliga ühendust võtsin ja otsekohe oma rumalusest omal ka margi maani tegin, seega niipea ma seda ilmselt ei korda. :D

Seega jah, ma usun, et ma tunneks end selles seltskonnas väga võõralt, kuna ma ilmselt ei julgeks mitte ühelegi blogijale tere ütlema minna, kuigi nad enamus tunduvad nii toredad olevat (ma loen vaid toredate inimeste blogisid :D). Ma aga ei hakka minema kuskile üritusele, et seal siis üksi kuskil nurgas kükitada. Ma peidan end vabanduse taha: majanduslikult pole mõistlik mul nii tihti kodumaal käia. :)