Ma olen teadnud juba ajast, mil olin veel väike tirts, et mina tahan omale lapsi. Väiksena ma mõtlesin, et vähemalt kolme (kuna mu vanematel on kolm last ja kunagi olin ma väga kergesti mõjutatav).
Hiljem hakkasin aga mõtlema, kui palju peavalu me oma vanematele, eriti emale, põhjustanud oleme, ning et kahest piisaks. Ühega ei tahtnud ma piirduda, kuna mõtlesin, et üksi hakkaks tal igav.
Praegu ma aga mõtlen, et esialgu tahaksin ühte last. Soo eelistust ei ole, aga kui peaksin koos härraga lapse saama, siis ilmselt tuleks sealt poiss. Toon näiteks tema perekonna- neli poissi ja üks tütar, ta vennal on poeg.
Miks ma tahaks ühte last? Teades ennast, siis kahe (pisikese) lapsega ütleksid minu närvid liiga kiiresti üles ja ma kujutan ette, et ma oleks selline närvipundar, nagu mäkis töötades. Ja mulle meeldib mõelda, et on üks inimene, kes saab kogu minu (emaliku) armastuse endale. Üks pisike ilmaime, kellest saaks minu ja mu teise poole maailm. Keda me hoiaks, armastaks, õpetaks, ja valmistaks ta ette laia maailma jaoks.
Ma ei välista, et ma rohkem lapsi ei saa. Lihtsalt pole plaanis liiga lühikeste vahedega saada. Noh, see on muidugi plaan, aga need kipuvad tavaliselt nurjuma. Aga ema on mulle palju rääkinud, kui raske on kahe põnniga.
Miks ma aga sellest praegu kirjutan? Kuna viimasel ajal on see raseduse teema väga palju läbi käinud. Ma ühes postituses kirjutasin ka juba, kuidas mitu inimest on mu käest küsinud, kas ma olen beebiootel.
Ükskord mainisin ema juuresolekul härrale, et nägin unes, et sünnitasin talle poja. Ema võttis kohe sõnasabast kinni ja ütles, et ka tema nägi hiljuti unes, kuidas ma väikest poisslast kantseldasin.
Mõned päevad tagasi käisime emaga linnas ning astusime jalatsipoodi sisse. Muu hulgas vaatasime ka beebide jalanõusid, kuna need on lihtsalt üliarmsad. Ema näitas mulle ühtesid poiste papusid ja ütles, et kui ma poja saan, siis ta ostab talle need. Ja siis läks jällegi jutt beebiteemale.
Kogu nende juttudega on mul endal vaikselt ka tekkinud tunne, et hakkaks vaikselt pere laiendamisele mõtlema. Viimasel ajal taban end tihti unistamast, kuidas mul oleks pisike beebi, keda me härraga koos kasvataks ja kellele oma piiritut armastust jagaks.
Siis koidab mulle aga karm reaalsus ja ma mõtlen, et meil pole elaminegi veel korras. Meil pole isegi madratsit veel voodisse ostetud, kuidas me siis jõuaks veel ühte inimest ülal pidada. Seoses töökohavahetusega olen ma nüüd madalapalgaline. Ma ei arva, et naine peaks tegema nii palju lapsi, kui ta jõuab ära sööta ja ülal pidada, kuid mul on mingi selline kiiks, et ma valmistan end alati halvimaks. Ma ei kujuta ette, et ma peaks oma madala palga eest kahte suud toitma.
Siis teisest küljest ma mõtlen jälle, et härra on mõne nädala pärast juba uues kohas tööl ning palgale tulevad mõned sajad eurod juurde ning eluolu peaks ka paremaks muutuma (mitte, et sel praegu midagi viga oleks).
Siis tuleb jälle üks aga, ja see aga on suur.
Nimelt ma tean, et härra ei taha veel lapsi saada. Ma muidugi ei tea, milline on olukord, kui me ükskord vanemateks peaks saama, aga praegu ta sellele mõelda ei taha. Selle koha pealt arvan ma aga, et ta vennalaps on ta ära hirmutanud ning nähes teda, on härrale mingi blokk peale tulnud.
Aga samas, nii tore oleks näha väikest mudilast suureks inimeseks sirgumas. Näha, kuidas keegi areneb iga päevaga ja õpib igal sammul (kui ükskord kõndimine selgeks saab) midagi uut. Kuidas mu ema saaks teisekordseks vanaemaks ja tal oleks siis kaks põnni, kellele riideid kududa ja keda ära hellitada... :-)
No comments:
Post a Comment