Korteri üürimine Soome moodi

Ma tahtsin natukene rääkida korterite üürimisest Soomes minu pilgu läbi. Nimelt on see rollerite-krossikate teema nii jaburaks läinud, et oleme otsustanud kiiremas korras kolida. Nüüd me jah teame, et siin ei ole sellist varianti nagu kiirelt kolimine. Härra isa elukaaslane rääkis mulle omast kogemusest, et peab tegema hakemuse (avaldus?), mis kehtib kolm kuud. Peale kolme kuud pead seda uuendama, aga kuna ilmselt keegi sinuga vahepeal ühendust pole võtnud, siis marsi parem kohale ja tee kohapeal uus hakemus. Seda siis kinnisvarabüroos näiteks.

Tulles aga tagasi meie juurde, siis eelmine nädal me vaatasime kortereid ja tegime hakemusi, tänaseks on null vastust. Ma tegin ka need mingid üldised hakemused, et kui minu kriteeriumitele vastav korter tuleb, siis antakse mulle teada. Neid meile tuleb päris palju, kuid ilmselgelt on ka sellel oma aga. See aga on selline, et ma panin, et üür oleks max 550€, mulle saadetud korterid on aga sellised min 650€, enamasti 800+, 900+€.  See on umbes nagu; "Näe, uus korter tuli. Korter, mida sina omale lubada ei saa!" Sellise hinnapiiri panime me seetõttu, et oleme otsustanud elada samamoodi nagu siiani, majandame vaid härra palgast ning minu palga paneme kõrvale. Tundub aga, et peame siiski minu palgast ka veidi juurde näpistama.

Kui nüüd rääkida hakemustest, siis need on omaette nali. No nii, et valid korteri ja vajutad nuppu, mille kohaselt saad sellele korterile hakemuse teha, ja siis oled juba vaimu valmis pannud, et järgmised  15-30min sa täidad seda avaldust. Seal on väga palju küsimusi, millest päris mitmete vajalikkus jääb mulle arusaamatuks.

Okei, ma saan aru, miks on vaja su praeguse elukoha omaniku nime ja telefoninumbrit. Küll aga ei mõista ma, miks on neil vaja teada, kus sa praegu elad ja mitu tuba seal on ja mitmekesi te seal elate jne. No tõesõna, miks?

Samuti ei mahu mulle pähe see süsteem, mis seal on. No et valid korteri ja hakkad hakemust tegema ja siis ta küsib seal, et kuhu sa tahad korterit, mis hinnaga, mitme toalist, kas köök-tuba või köök eraldi jne jne jne. Nagu sa ei teeks hakemust selle konkreetse korteri kohta, vaid teeksid seda üldist. Nagu.. misasja?!

Ma nüüd lõpetan ja lähen teen veel hakemusi. Järgmise mõne kuu jooksul mulle ilmselt ei vastata, aga mis seal parata.

Mühakad

Sattusin lugema üht postitust ning ei saanud selle teema puhul suud kinni hoida. Kuna ma aga olen lurker, siis leiate minu mõtted sellest siit, mitte tema kommentaariumist.

Ma ei hakka ta postitust ümber jutustama, vaid nn jätkan sealt.

Ma olen hetkel üliõpilaslinnakus koristaja ning arvan, et võin sellel teemal sõna võtta küll.

Meil toimib asi nii, et kui koristaja on teinud lohakat tööd (või üldse täiesti tegemata jätnud), siis võib kindel olla, et tuleb kaebus. Ja mina olen korduvalt käinud selliseid asju üle tegemas. Näiteks oli üks maja, milles ma olen täiesti kindel, et koristaja käib ja korjab vaid prügi ära. Tolmu ei võta, põrandaid ei tee. Siis mõtlen ma paratamarult, milline on selle inimese enda kodu. Ma usun, et asi nii hull ei ole, aga mu silme ette joonistub kohe pilt sellest, kuidas too inimene istub kodus reaalselt prügihunniku otsas, kõik kohad on tolmurulle täis, põrandate õiget värvi aga ei oska isegi mitte aimata.

See on aga koristajate kohta. Kui rääkida inimestest, kes neid WC-sid kasutavad, siis midagi väga hullu pole vast olnud. Kaks korda on olnud nii, et lähed koristama ja junn hulbib potis. Üks neist oli jäetud terveks nädalavahetuseks ning kujutate vast ette, kui meeldivalt too WC esmaspäeva hommikul lõhnata võis.

Mis mind tegelikult aga kirjutama ajendas oli see, et kui ma veel klienditeenindaja olin, nägin ma, milliseid mühakaid kliente leidub. No näiteks käisid mäkis pidevalt.. ütleme noored (*khm* tatid), kes enne lahkumist jätsid kõik asjad lauale ning olid oma BM karbid joogiga üle valanud, sees hulpisid salatilehed ja joogikõrte pakendid pisikeseks tükeldatud, kogu seda kompotti oli heldelt ka lauale valatud.

Klienditeeninduses töötamine mõjus mulle nii, et ma üritan alati klienditeenindajatele naeratada, neid tervitada, oma paha tuju ma nende peale välja ei ela ja saan aru, et vigu juhtub.

Mäkis töötades olid mul aga kolleegid (minust mõni aasta vanemad), kes ütlesidki (ja nad ka käitusid nii), et kui nemad näiteks kuskil mujal mäkis käivad, siis nad lagastavad ja naudivad, etseda ei korista mitte nemad, vaid keegi teine.

Tulen kapist välja

Otsustasin oma blogis suu puhtaks rääkida. Ma pole sellest siiani veel kirjutanud, kuna tean, et on inimesi, kes mu selle eest mättasse löövad. Kuna ma teisel pool lahte elan, siis esialgu ilmselt küll vaid verbaalselt, kuid siiski. Ma pelgasin seda veidi, kuid nüüd otsustasin kapist välja tulla.

Nimelt aprillis kodumaad külastades läbisin ka ühe koolituse.

Ma mõtlesin, et lisaks küüntele ja ripsmetele tahaksin ma veel midagi teha, tahaks ilumaailma veidi laiemalt haarata. Mõtlesin kehaaugustamise peale, kuid reaalselt mitte keegi Eestis ei õpeta seda (nii arvasin ma enne). Lõpuks leidsin ühe kosmeetiku, kes juba 10+ aastat augustab inimesi ning kes on ka koolitaja. Ma pean tunnistama, et kõhklesin veidi, kuna tegu on püstolmeetodiga (ta ise teeb lisaks ka kanüüliga), kuid peale koolitust ma enam ei kahelnud. Nüüd saab tulla minu juurde kõrvu ja nina augustama. :)

Jah, ma tean, mida arvatakse püstolmeetodiga augustamise kohta, kuid mind see ei kõiguta. Ma olen ise lasknud oma nina sama süsteemiga augustada ning ma näen, kuidas paranevad minu poolt augustatud inimeste augud.

Nüüd ma tean, et Eestis on üks naine, kelle juures saab seda õppida (ta teeb kõike, sh intiimpiercinguid) ning kui ma soovin, siis mu koolitaja räägib talle minust. Miks ma seda enne ei leidnud? Kuna ta ei reklaami end kui koolitaja.

Uuesti Eesti minnes on plaan õppida naba augustamist kanüüliga ning mine tea, ehk lähen isegi pealinna laiemalt praktiseerima. :)

Hyvää perjantai

Issand, ma satun siia blogisse üha harvemini. Eks see vara ärkamine ja vara magama minemine nõuab harjumist, pean õppima oma aega paremini planeerima, et ma siia üldse jõuaks.

Niisiis, teen lihtsalt väikese check-in-I'm-alive postituse, kuni härra oma venna autos raadiot katsub tööle saada.

Viimased paar päeva on olnud väga huvitavad. Nimelt ma alguses mõtlesin, et ah varsti lähme Eesti. Nüüd aga mõtlen, et oh jess, juba järgmime nädal lähme Eesti.

Mingit kindlat plaani pole, on lihtsalt mõned asjad, mis tahaks ära teha. No näiteks järgmine reede saavad kolm inimest omale nabaneedid, mina olen pks neist, ning üks inimene saab ehk ninatäpi. This is sooooo exciting!!

Siis veel see, et no kindlasti ma näen oma pere ja seoses sellega on meil plaan uus perepilt teha. Tavaline asi, aga minu jaoks eriline.

Veel on plaan minna Lätti alkorallile, kui ajaliselt välja mängib. Mu vend vist ootab seda kõige enam.

Ja muidugi Rammstein, halloo, ma ei jõua seda ära oodaataaaa.

No ok, lõikan lõpu ära kuna härra lõpetas ja me lähme koju, sest on hyvä perjantai :)

Mis vahepeal juhtunud on, uuest tööst ja kuidas ma WC potiga omale sõrme lõikasin.

Jah, ma olen kursis, et mu viimasest postitusest liiga palju aega möödas on. Seoses uue töö aegadega ei ole ma enam nii palju netis. Kuigi, ma olen üle pika aja ööpäevas 16h üleval ja magan korralikud 8h. Kuna soomlased on laisad ja puhkavad täna ning seetõttu Soome eestlased ka kodus on (mitte kõik), siis olen minagi kodune. Väga tore muidugi, et neljapäev on vaba, reedel uuesti tööle ja siis nädalavahetus on, aga no ei lubatud ära vahetada. Öeldigi, et vaba päev on, puhka. No ja siin ma nüüd siis istun, mõtlen, kas võtta praegu veel üks lõik pitsat või ei. Samas, varsti tuleb keeks ahjust, ehk hoiaks selleks ruumi.. või sööks lihtsalt mõlemat ja pärast ägiseks täis kõhuga? Decisions, decisions... Tegelikult on natuke piinlik tunnistada, et ma JÄLLE pitsat tegin, alles me sõime seda, ma ei mäletagi, kas eelmine nädalavahetus ehk?

Niisiis, mis veel.. No töökohta vahetasin, lapsehoidjast sai koristaja, mitu korda kõrgem palk ja mitu korda vähem närvesööv töökoht. :)

Ma ei oskagi midagi öelda selle kohta rohkem, vast seda, et jube alaealise tunne tuleb peale. Kuna neil mulle otseselt tööd anda pole, siis ma teen seda, mida parajasti vaja, ja kui pole midagi vaja, siis peaaegu kaks nädalat pesin aknaid ja nüüd pesen uksi. Lebo keiss. Aa no ja kuna mulle tööd pole, siis ma töötan 6h päevas. Aga alaealised ja praktikandid töötavad ju 6h päevas. :D

Tööaeg muidu on 6-14, mul 6-12. Härra viib mind hommikul ära ja ise põrutab edasi, mu töökoht jääb tal peaaegu täpselt teele, väikese jõnksu peab vaid tegema.

Õnneks on ka seal nii, et võid ka varem alustada ja lõpetada selle võrra varem. See tähendab, et ma jõuan nii vara kohale, et mu tööaeg on 5:20-11:20. Jah, ma ärkan härraga koos kell 4 ja sõitma hakkame kell 5. Kuna minul lube ega autot pole ja enne esimest palgapäeva ei raatsi ma 75-eurost kuupiletit osta, tsillin ma kella kolmeni linnas, siis korjab härra oma hulguse üles ja lähme koos koju. Enamasti teen ma linnas väikese turisti-ringi ja lähen siis härra isa juurde. Töölt ta isa juurde jalutan ma oma tempoga veidi alla tunni. Eelmine nädalavahetus vaatasin aktiivsuskella kogutud andmeid ning see väitis, et ma kõndisin too nädal 112k sammu ning peaaegu 100km. Ja seda nii, et ühel päeval oli kellal aku tühi ja ma märkasin seda alles õhtul...

Kui veidi elust teisel pool lahte rääkida, siis tuleb välja, et siin on normaalne, kui ühistu esimees käib oma võtmega mingeid asju kontrollimas. Ma täpselt aru ei saanud, aga mingeid elektri-ja veeasju ja suitsuandurit jne. Ee okei.. Nad valisid sellise aja, mil reaalselt kedagi kodus pole. Nad tulevad meie korterisse kl 12-14 vahel, no kes on sellisel ajal kodus? Ja taipohh kui keegi mu kassi välja laseb!

Aga sellega mul tuli kohe meelde kuidas ühel tuttaval Helsingis oli. Nad elasid mitmekesi ühes korteris. Tema, ta tüdruksõber ja sõber. Ükspäev kui tüdruksõbral vaba päev oli ja ta kodus oli, käis korteri omanik oma võtmega sees. Keeras ukse lukust lahti, astus sisse, nägi tüdrukut, kohmetus veidi ja läks kohe välja tagasi. Järgmine päev olid kõik tööl, koju tulles avastasid, et terve korter on tühjaks veetud, muukimisjälgi polnud. Midagi ette võtta ei saanud ning siis kutid tegid omanikule omakohtuga selgeks, et nii pole ok teha. Asju nad tagasi ei saanud.

Tulles aga tagasi algse teema juurde, siis ma muide juba unustasin, mis ma järgmiseks kirjutada tahtsin. Ma käisin vahepeal keeksi ahjust välja võtmas ning tegin vaniljekastme valmis. Ei, ma ei võtnud pitsat juurde, aga ega keeks kastmega ka just kuigi parem variant ei ole...

Noh, okei, see selleks. Aga ma tahtsin siia postitusse mahutada väikse naljaka asja, mis saab päriselt ka ainult minuga juhtuda. Niisiis, härrale meeldib kõigile rääkida, kuidas ma friikaga sõrme olen lõiganud ja korduvalt. Ehk siis kui ma mäkis töötasin ja friika külmikut täitsin, siis tõepoolest, olen korduvalt külmutatud friikaga sõrme lõiganud.

Eile juhtus aga midagi paremat. Nimelt käisime ühtede töötajate praaki üle tegemas ehk ühe maja WC-d. No ja ühes neist kükitasin, et lapiga poti alt külgedelt (väljast) lapiga üle tõmmata. Järsku tundsin teravat valu ja verd hakkas põrandale tilkuma. Ja vot nii lõigataksegi potiga sõrme. :D Seal oli tegelikult mingi terav äär kuskilt lahti tulnud ja see lõikas kohe nagu nuga.  Ma räägin, vaid minuga juhtuvad sellised asjad. Guess I finally found my talent.

Aa ja siis seoses sellega, et ma töölt härra isa juurde jalutan, siis mu õlad on päikese poolt päris korralikult võetud. Eile olin targem ja peale tööd panin jalga lühikesed püksid, muidu on veider, kui käed on täiesti pruunid, aga jalad pole päikest näinudki. No ja kuna ma jalutan kogu aeg üht teed pidi ning alati paistab sellel ajal päike ühelt poolt, siis mu vasak käsi on korralikult põlenud, samas kui parem on vaid veidikene. Ja härra kutsub mind seetõttu rekkajuhiks... :D

Ma tõmban otsad kokku ja lõppu ütlen teile hea uudise ka: kõigest kaks nädalat ja paar päeva peale ning juba on käes RAMMSTEIN!

Uus telefon?

Ma ei mäleta päris täpselt, kuhu ma eelmine kord telefonijuttudega jõudsin, aga kokkuvõtvalt- mu telefon (Sony Xperia M4 Aqua)  sai saatusliku kukkumise osaks (härral kukkus põlvekõrguselt maha)  ning andis otsad.  Lõpuks oli olukord selline,  et telefon tegi, mis ise parajasti heaks arvab.  Lõpuks ma sain selle kuidagi moodi välja lülitatud ning nüüd seisab see riiulis.

Kuna mul Turu linnas seigeldes on vaja kasutada Google Mapsi, siis oli vaja uut telefoni.  Jah,  ma olin alguses päris nòrdinud,  kuid ütlesin siis härrale,  et mina tahan, et oleks palju sisemine.  Kuna ma elektroonikast just kuigi palju ei jaga,  lasin tal välja valida.

Kui ta enda telefon (Sony Xperia Z5)  paranduses oli,  uuris ta veidi maad,  et kui peaks uue ostmiseks minema,  siis teab,  mida valida.  No ja ta lõpuks valis välja Zony Xperia XA.

Härra telefon tuli parandusest tagasi ning ta ei ostnud omale uut.  Täna peale tööd käisime Giganttis ja ostsime sama telefoni mulle.  Sisemälu 16GB,  mulle see sobib.

Ma vaatasin neid telefone seal ja valikus oli roosa,  tumehall/must ja valge. Valge mul just oli ja roosa oli küll ilus, aga üldsegi minulik.  Küsisin tumedat.  Ei olnud,  aga reedel pidi tulema.  Mina aga olen kärsitu ning ütlesin kohe härrale,  et värvi pärast täna ostmata ei jää, nii kui nii lähevad kaaned ümber.  Küsisin,  mis värve neil kohe olemas on ning esimesena ütles ta et laimivärvi.  Küsisin seda näha ning tegin oma valiku.  Nüüd on mul selline telefon:

Huvitav,  tavaliselt uue telefoniga olen kohe uudistama hakanud,  aga seekord lihtsalt tõmbasin '' vajalikud'' rakendused ka logisin sisse ning kõik.  Enam-vähem on sisu kõik sama, seega lihtsalt uuem ja veidi parem.

KELLE POOLT MINA HÄÄLETAN? AGA SINA?

Ma pean vajalikuks kohe ära mainida, et ma olen sajaga EBA poolt ja mul on väga hea meel, et Mari-Leen seda oma isiklikust ajast (ja närvidest) korraldada viitsib. Ma vist ükskord juba kirjutasin ka sellest. Tookord siis sellest, miks mina seal ei osale. Selle lõigu lõpetuseks veel nii palju, et mina osalen EBA 2017-l nii palju, kui ma hääletan oma lemmikute poolt ning selle ajal (või peale seda) vaatan seda otse või järgi ja elan teiselt poolt lahte kõigile kaasa.

Tulles aga mu põhiteema juurde tagasi, siis ma pean ütlema,  et alguses oli tore lugeda,  kes kelle poolt hääletab ja kes kelle lemmikud on jne, aga kui iga Blogipostituste reklaamimise grupi postitus on "Kelle poolt mina hääletasin?" siis ausalt, ma lihtsalt scrollin edasi ja ootan, kuni see esimene vaimustus mööda läheks. Nagu.. Jah, tore ja värki,  aga kaua võib? :D

Kuna ma usun, et kõigil kopp ees sellest, siis ma jätan enda hääletamised saladuseks. Kes mu blogi lugenud on, see peaks teadma, kelle tegemisi mulle lugeda meeldib. Ülejäänud blogisid ma kas olen vaid sirvinud või ei tea ma neist midagi.


Teie aga, kes te veel hääletanud ei ole või olete seda alla viie korra teinud, minge ja andke oma lemmikutele hääled SIIN! Ja siis minge tehke seda sama veel oma sõbranna IP aadressiga ja oma vanemate ja oma poiss-sõbra ja.. Okei, ärge päris nii ka tehke, see vast poleks aus. Aga öelge neile,  et nad ise hääletaks!