Jätkub: issiasega kodus

Tänase seisuga olen ma kaks ja pool nädalat kodus olnud. Ühtlasi oli täna ka see päev, mil ma uuesti arsti juurde pidin minema.

Kusjuures plaan oli mul hea, et lasen härral endale kell 9 helistada ja äratuse panin ka poole kümneks (arstiaeg oli 12.30), et ma jõuaks ikka kindlasti kõik asjad ära teha ja õigel ajal arsti ukse taga istuksin.

Reaalsus oli aga see, et kella poole kaheteistkümneni ma vedelesin voodis, siis käisin ruttu pesus, föönitasin juukseid, tegin end korda ja astusin kodust välja.

Kohale jõudsin ma ka muidugi veerand tundi varem, vot just nii hea ajaplaneerija ma olengi!

Arsti juures käigust täpsemalt, siis noh, ma istun veel ühe nädalakese kodus..
Küll aga sain ma palju erinevaid saatekirju, pabereid ja soovitusi/kohustusi.

Alustama peaks vist sellest, et ma pean seljast pilti tegema minema, kuna ta kahtlustab, et ehk selg kõver vms, ja uriiniproovi viima. Muide, kas arstid ei annagi enam neid topsikuid? Ma tean küll, et neid on apteegis müügil, ma nägin neid isegi Maksimarketis, aga viimati, kui haiguslehel olin (kevadel), andis ikka arst mulle topsiku. Oh well, see selleks.

Lisaks pean ma hakkama ujumas käima ja ta soovitas veel ka massaaži.

Aa, ja sain ka saatekirja taastusravi arsti juurde. Sinna ma saan ilmselt küll alles septembri lõpus, aga abiks ikka. Ta ütles, et saaks ka varem kuskile füsioterapeudi juurde, aga et siis ei maksa haigekassa kinni. Ja noh, minu rahaline seis on täpselt selline, milline see võiks olla inimesel, kes on kuus ainult ühe nädala/pool tööl olnud, seega ma pigem ootan septembri lõpuni kui et panen oma haigisrahad sinna magama. :D

Noh ja siis muidugi külastus naistearsti juurde. Mingeid plaastreid pidin ka ostma seljale, aga nime ma ei mäleta. Eks ma siis lähen googeldan või teen end apteegis lolliks, kui üritan seletada. :D Aa ja noh, kaks korda päevas valuvaigisteid, jee.

Kindlasti oli midagi veel, aga mul pole neid pabereid hetkel lähedal ja minu mälu te ju teate.

Ma tahtsin ühtlasi ka kiita oma perearsti ja mõtlesin selle ka siia postitusse mahutada.

Nimelt olen ma juba ammu aru saanud, et ta on väga põhjalik. Mu vennal näiteks (meil on sama arst) oli kõhuvalu ja ta saatis venna kohe haiglasse. Mul oli köha-nohu ja ma istusin sellega kaks nädalat kodus. Et ikka korralikult terveks ravida. Nii ka seekord, ma läksin seljavaluga ja istun juba peaaegu kolmandat nädalat kodus, et aga terveks saaks. Ükskõik, millega sa tema juurde lähed, ta uurib veidi ka lisaks, kui nii võib öelda. Näiteks ma arvan, et ma olen iga haigusega pidanud vereproovi andma.

Pluss veel see, et ma küsisin ta käest, et kui mul töötervishoiuarsti kirjutatud tõend hakkab läbi saama (2a), kas pean siis ootama, kuni mind uuesti sinna saadetakse töö poolt, või kirjutab tema (perearst) mulle uue/pikendab. Ta uuris, miks mul see on, ja vastas, et kui mind ei saadeta sinna või seal mingil põhjusel ei kirjutada seda uuesti, siis ta loomulikult kirjutab mulle ise. :D

Rääkisin emaga ka sellest, et kui hea arst mul ikka on jne. Selle peale ütles ema, et jah, ta on küll põhjalik. Näiteks esimest korda kirjutas ta mind haiglasse sisse, kui ma olin kolm nädalat vana, põhjuseks oli kerge nohu. Tegelikult oli asi aga nii, et mu vend (minust 1a 4k vanem) oli väiksena astma tõttu pidevalt haiglas ning kuidas oleks ema pidanud rinnalapse koju jätma, kui alla pooleteistaastasega haiglas on. Nii väikest last niisama haiglasse ei lubatud, siis perearst vaataski, et no näed, oleks nagu kerge nohu, kirjutame ta haiglasse sisse siis. :D

Siit ja sealt

Ma olen ilmselgelt liiga kaua kodus istunud. Aru sain ma sellest siis, kui mu pisike, kes enamasti minu ümber tiirleb, jooksis hoopis suure hurraaga härra juurde ja sinna ka jäi.

 

Also, ma olen pidevalt moose-kompotte vaaritanud, teadmata, kas keegi neid üldse sööbki. Ma saatsin vennaga pealinna päris mitu purki, pluss täna tegin pannkooke, aga kõik moosid, mis olid, olid juba keldrisse viidud ja pannkookide peale polnud midagi panna. Ja mida teeb Inga sellises olukorras? Keedab kolm purki moosi- "kohe söömiseks"! 

Kõik keldris tehtud pildid on härra tehtud, kuna mina oma jalga sinna ämblikupessa ei tõsta!!

Aa, kui mu vend Pärnus käis, tahtsin sellest ka kirjutada, aga ilmselgelt taaskord unustasin. Nimelt ta käis Itaalias. Noh, seda ma ei hakka ümber jutustama, kuna mina ise seal ei käinud ja siis ma ju jagaks võõraid reisikogemusi, küll aga võin ma rääkida sellest, mis toimus Pärnus, kui ta siin oli.

Alustan sellest, et päev enne tulekut tegime videokõne, kus ta jagas muljeid ja demonstreeris kaasatoodud suveniire. Ma pean mainima, et vaadates pilte, mis ta kohapeal sotsiaalmeediasse postitas ja neid suveniire, siis jube palju oli kujutatud meheau. Mõned suveniiridki olid sellega ja seetõttu ütlesin ma talle, et kui ta toob mulle kaelakee või käevõru, kus küljes tilbendab noks, siis ma saan kurjaks. Joppas mul ja noksi ma ei saanud, sain hoopis sinise kaelakee koos ripatsitega (Neitsi Maarja? ja rist). Ta pidi veel eraldi ära mainima, et seisis pikalt järjekorras, et see püha vee seest läbi kasta. Tegelikult ta jõi seda, vöäkk. But hey, nüüd mul on vähemalt Itaaliast pärit kaelakee, mis on käinud pühas vees ja millel polegi noksi ripatsit!

Kui rääkida suveniiridest, siis võib vist kokkuvõtvalt öelda, et ta tõi nokusid ja "I ♥ ROMA"-sid. Ma kannan praegugi särki, millel selline kiri. Tegelikult oli see särk küll mõeldud härrale, aga vend teadis juba seda Pärnu tuues, et härra seda never kandma ei hakka. Ja olgem ausad- me kõik teadsime, et mina hakkan seda kandma. Alguses arvasin küll, et öösärgina, kuid täna olen päev läbi sellega ringi jooksnud. Mis puutub aga sellesse "I ♥ ROMA"-sse, siis ma ütlesin vennale, et ma sain vihjest aru. Umbes et ta kingib kõigile sellise tekstiga asju, et ikka kindel olla, et inimesed teda armastavad (Roman-> Roma).

Kui ta Itaalias oli, ütlesin ma talle, et ta mingit maiustust või midagi söödavat ka ikka tooks. Selle peale vastas ta, et seal pole midagi sellist, kuid midagi ta meile siiski tõi.

 Alguses pidime meiegi mõistatama, mis see on, aga siis ema arvas ära, et vend tõi meile söömiseks kaktust. Maitse poolest pidi olema nagu õun. No ma ei tea, kivine oli. :D Õuna minu meelest ei meenutanud, aga magus oli küll. 

Kiire googeldamine väitis, et just niimoodi need seal kasvavadki.

Ainult üks asi veel seoses venna Itaalia tripiga, I promise!!! Nimelt ostis ta endale cap-i, millel peal kirjas "ROMA". Jälle see Roman-> Roma, aga ma alguses naersin kõvasti selle peale, päriselt ka.

 Tulles tagasi oleviku Pärnu, siis täna ma kukkusin diivanilt maha, ja selja peale. *ootab, kuni naermine lakkab* Naljakas hakkas kohe, kui pisarad alla surutud sain. Lugu ise oli selline, et vaatasime härraga Fear the Walking Dead-i. Episood sai läbi ja härra hakkas tõusma, et järgmist peale panna, aga ta tõusis kuidagi nii, et ma prantsatasin põrandale. Ja ma lebasingi seal mõnda aega. Ma isegi ütlesin, et ta mulle padja tooks, kuna lubasin põrandalt edasi vaadata. Lõpuks ma siiski sain kuidagi koos härra abiga püsti, aga no jumal, kui valus see oli. Ma rääkisin emale ka seda, siis ta ütles umbes midagi sellist: "Ma soovitasin sulle ravivõimlemist, see ei tähenda, et sa kohe kukkuma pead!" ... ha. ha.

Aga kuna kell on südaöö läbi ja ma pean homme arstile minema ja ütlema, et mul pole endiselt paremaks läinud, siis tõmban siin otsad kokku.

Update: issiasega kodus

Peale pooleteistnädalast kodusistumist käisin (reedel) arsti juures. Kuna asi paremaks läinud ei olnud, pikendas ta mul haiguslehte, seega istun see nädal ka kodus.

Enamasti pole mul häda midagi, välja arvatud see, et üks hommik surusin end läbi pisarate voodist püsti, sest selg valutas meeletult. Või see, et nüüd juba lühemat maad jalutades hakkab selg korralikult tunda andma. Või näiteks see, et ma olen ilmselgelt liigapalju moosi ja kompotte teinud, kuna kummardada ei saa ma enam üldse. Ja see, et praegu on kell juba pool üksteist ja ma olen voodis pikali veel, kuna tõusmine oleks liiga valus. Muidu on kõik ok. :)

Kõige rohkem kardangi ma seda, et lähen uuesti arsti juurde ja mul pole endiselt paremaks läinud. Ma olen niigi 2,5 nädat (koos selle nädalaga) kodus istunud ja septembrikuu palgapäeva pole mul üldse mõtet oodata. Ja kui mul veel paremaks pole läinud, kas ja millal siis üldse läheb?

Ja seoses selle lehel olemisega, siis ms ütlen päris ausalt, et ma ei kujuta ette, kuidas ma ükskord tööle tagasi lähen. Ma vist polegi enne kella üheksat voodist tõusnud. Täna hommikul mõtlesin tõusta, kui härral äratus tööle hakkas, aga see jäi ära, kuna mõtlesin, et mis ma ikka üksi üleval istun. Praegu ma vist ikka võtan end kokku ja tõusen, muidu läheb vend enne pealinna tagasi, kui mina voodist välja saan.

"Ärge sandistage oma loomi!!"

Teate, ma tegin suuure vea ja läksin perekooli foorumisse.. Ma teaaan.

Igatahes jäi mulle seal silma selline pealkiri, kus keegi kutsus inimesi üles oma lemmikuid mitte steriliseerima/kastreerima. Umbes et sellega sandistatakse oma loom ning võetakse temalt ta hing.

No mul on tõesti kahju, kui sinu kassi hing oli tema kottides.

Minu kass on ka lõigatud ning ma ei ütleks, et ta sellepärast kuidagi halvemini end tunneks. Vastupidi, ma kujutan ette, et tal on just kergem. Kui tal oli esimest korda jooksuaeg, siis mõtlesin, et okei, peab kliinikus aja kinni panema. Mingil põhjusel ma siis aga ei jõudnud ning jooksuaeg läks üle. Et siis nädala pärast uuesti tulla. Ja peale mõnepäevast vahet tuli see kolmandat korda! Ma ei mäleta nüüd, kas see oli üks või kaks kuud ja kas tal oli kokku jooksuaeg kolm või neli korda.

Jooksuajal ta kräunus ja väänles igatepidi ja oli näha, et ta absoluutselt seda ei naudi. Muidugi, kes naudiks meeletut sugutungi, mida rahuldada ei saa?

Enivei, ma ei usu, et mu kass seda nautis. Seega minu meelest oli igati parem ta lõikusele viimine kui nägemine (ja kuulmine!) kuidas ta iga nädala tagant kaebleb.

Ja noh, loomulikult see kõige tähtsam asi, miks loomi üldse lõigatakse- järglased.

Ma nõustun, et kassipojad ja koerakutsikad on üliarmsad, aga nad ju ei jää pisikesteks. Mis saab neist edasi, kui nad suureks kasvavad? Varjupaigad on ju kõik täis. Ma ükspäev just vaatasin Pärnu varjupaiga elanikke ning seal oli mitmeid kiisupoegu.

Ma tahtsin hakata kirjutama, et ma saan aru, et ei taheta enda lemmikuid noa alla saata, et ehk on neil valus või nad solvuvad vms, aga siis ma mõtlesin, et ei. Mis tähendab, et sa võtad endale lemmiku ja sa põhimõtteliselt keeldud tema eest vastutuse võtmast?

Tema ju ei mõtle, et okei ma ei tee seekord uut pesakonda, kuna pole kedagi, kellele neid jagada. Tema on loom, ta lähtub oma instinktidest. Kui temal lasta paljuneda, siis ta seda ka teeb. Järglased on siis aga juba loomaomaniku mure.

Ma ei tea, kas ma tõesti pean katkist kassetti mängima ja rääkima sellest, kuidas varjupaigad on loomi täis ning pisikestega pole midagi peale hakata. Ma loodan, et ei, seega siin ma lõpetan ja panen teile südamele, et kui te ei soovi looma järglasi, siis paluuuun viige ta lõikusele. See 40-50eurot on seda väärt, uskuge mind.

Kas ja mida kinkida?

Seoses selle "kingitus võiks mahtuda ümbrikusse" teemaga jäin ma mõtlema sellele, et kui juba kinkida raha, siis kui palju. Või kui on näiteks koolilõpetaja, et siis kas üldse midagi peale lillede kinkida.

Näiteks kui on minek pulma. Keegi kuskil isegi ütles, et kui vähemalt sada euri pole ümbrikusse panna, siis ärgu üldse hakaku tulemagi. Nagu, päriselt? Kas ma olen kuskil kivi all elanud? Hea küll, see selleks, ma ei peagi pulmakingitustega kursis olema, kui ma pole üheski pulmas käinud.

Eriti jäi mulle silma teema (õigemini kommentaarid selle teema all) koolilõpetajatest. Seal märkasin kahte arvamust. Esimene oli, et kui inimene lõpetab põhikooli, siis kindlasti peab kinkima lilli ja raha/šokolaadi, kui gümnaasiumi, siis lilli. Ja edasi, kui juba ülikooli lõpetamine, siis kui väga tahad, kingi lilled, aga pole kohustuslik. Umbes, et nii suur inimene juba ja pole vaja üldsegi tähistada. 

Teine arvamus oli, et kui inimene lõpetab põhikooli, siis pole vaja midagi kinkida, kuna kõik me (enamus) oleme põhikooli lõpetanud, see on kohustuslik ja see pole mingi suur lõpetamine. (Oluline pole ka see, et see on inimese esimene suurem lõpetamine ning ühtlasi ka kohustusliku poole lõpp). Kui inimene lõpetab gümnaasiumi, siis võib mingid lilled näppu visata ja kui ülikooli ja edasi, siis juba suur pidu teha, sest vot see juba on midagi. 

Ma pean ütlema, et ma ei saa kummasti poolest aru. Kas teil on raske inimesele kasvõi lilled kinkida, kui te juba kutsutud olete? Aa, oli ka selline argument, et ei kingita lilli, kuna lõpetajal on ebamugav suure lillekimbuga seal ringi käia. Ma pakun, et sellest vaid ebamugavam oleks see, kui kõigil on suured kimbud käes ja sulle ei kingita ühtegi õit, et sul ebamugav ei oleks. 

Siis oli jälle see tore rahateema, et kas ja kui palju kinkida. See muidugi sõltub otseselt inimese enda majanduslikust seisundist, aga oli inimesi, kes ütlesid, et milleks üldse raha kinkida, ja samas ka neid, kelle arvates on mida rohkem, seda uhkem. 

Ma ei tea, mulle ja mu vennale on erinevalt kingitud ja me pole kordagi kurtnud. Ehk on asi ka selles, et minu poolest tulgu kasvõi ilma kingita, peaasi, et inimene ise kohale tuleks. Aga vennale näiteks kinkis onu gümnaasiumi lõpetamisel 100 euri. Mainin aga ära, et see ilmselt on meie pere lastele suurim kingitud rahaline kink ning neil oli kokkulepe, et vend läheb ülikooli. :D

Ja muidugi ei saa ma rääkimata jätta sünnipäevateemast. Ma ütleks, et krooni ajal oli lihtne- 25, 50 või 100 krooni, olenevalt sünnipäevalapse vanusest ja sellest, kui lähedased olite. Euro ajal aga? Noh, kui just raha kinkida, siis vastavalt võimalusele katsun mina alla 20 euro mitte kinkida (ja nüüd arvutage see kroonidesse ümber ja võrrelge). Samas, kui ma teen kingi härraga koos ja kingime raha, siis pole mul ka mingi probleem kahepeale 20 eurot kinkida (oleneb muidugi, kellele).

Mis mulle aga silma on jäänud, et viimastel aastatel näiteks pole mina sünnipäevaks eriti lilli saanud. Mõned üksikud õied vaid. Samas kui kunagi sai tihti kingiks ümbriku/šokolaadi ja lilled. Mulle endale meeldib lilli kinkida. Ükskõik mille kõrvale. Ma olen vist väiksest saati kõigile lilli kinkinud. Muidugi sünnipäevaks. Aa, ühe korra siiski ka jõuludeks, aga see oli jõulutäht, seega pole vast hullu. :D

"Kingitus võiks mahtuda ümbrikusse!"

Palun selgitage mulle, rumalale, kuidas ja miks on tekkinud kaks leeri teemal "kingitus mahtugu ümbrikusse".

Olen erinevatest kohtadest lugenud neid kingiteemasid ning no lausa kriibib silma.

Üks leer on selline, et kui peo täht tahab kingiks raha, siis nad ei suuda lihtsalt raha kinkida. Neile on enamasti vastukarva ka need rahapuud, välismaa valuutad, kinkekaardid isegi. Kulla inimesed, miks nii kibestunud? Jah, mõned inimesed ei soovigi mingeid esemeid vms, kuna teadagi ju, et leidub siiski inimesi, kes ei oska valida kingitust just sellele inimesele, seega saab ta mingit nodi, millega pole tal midagi peale hakata. Samas üks ütles isegi, et kui ei oska peale raha midagi kinkida, siis ärgu kinkigu midagi. Ma saan aru, et kui ma kutsun mingiks puhuks külalised, siis ütlen, et kui kinki pole, ei ole hullu, peaasi, et ise kohal oleks. Aga kui nad mulle raha kingivad, siis ma ei ütle nina kirtsutades, et ma ei taha seda. :D

Ja mis oleks viga näiteks rahapuul? "Sellega peab hiljem mässama hakkama.." *lugege vinguva häälega*

Ma käisin ka kevadel sünnipäeval, kus sünnipäevalaps tahtis kingitust ümbrikus. Me tegime talle pundi peale "kingituse ümbrikus". Võtsime suure kasti, sisse pabime kortsutatud paberi sisse igasugust nodi (komme, kondoome, suitsu, jms) ja kasti seinale panime ükshaaval läbipaistva teibiga umbes 80 euri üheeurostena. Kasti katsin valge paberiga ja joonistasin ümbriku jooned vms. Palun väga- kingitus mahtus ümbrikusse. Tol korral oli muidugi tegu inimesega, kes mõistab nalja ning ta sai korralikult naerda (peale seda, kui oli korduvalt lubanud meid kõiki maha müüa).

Ümbrikuga tuli meelde ka ema sünnipäev eelmine aasta. Tal polnud kingituste kohta küll erisoove, aga me kinkisime siiski ümbriku. Ümbriku sees oli Türgi reisi kava.

Teine leer on just need, kellele meeldivad vimkaga kingitused, nagu näiteks see kast-ümbrik.

Umbes et kui keegi ütleb, et kingitus mahtugu ümbrikusse, siis on kindel, et sealt tuleb midagi hoolikalt väljamõeldut.

Hea küll, ma saan aru, et te tahate näidata, et olete pingutanud, aga tõesti. Kui on öeldud, et tahetakse raha, siis miks on nii raske seda anda? Ilmselt on inimesel see raha kuskile juba planeeritud. Näiteks abielupaar on plaaninud reisi, või kasvõi see, kui inimene loodab peo pidamise eest veidigi raha tagasi saada, mina isiklikult ei pane ka seda pahaks.

No hea küll, on ka selline leer, hästi väike, kes kingivadki midagi ütlemata raha, kui nii on öeldud. Aga neid jäi mulle silma väga vähe.

Minu blogi- minu kodu

Ma pean tunnistama, et kustutasin täna ühe postituse, kuna inimesele, kellest see postitus oli, ei sobinud, et ma temast kirjutasin (ei, ta ei palunud mul seda maha võtta ja ta ei öelnud seda ka otse mulle). Inimene ei kannata kriitikat, hea küll, ma ka kuskilt maalt enam ei kannata.

Siis ma aga mõtlesin,  et no kurat, see on minu blogi ja ma kirjutan, millest tahan. Ma ei taha pidada sellist blogi, et panen oma mõtted kirja ja siis võtan selle maha, kui kellelgi sellega probleeme tekib.

Nagu.. Mis mõttes?

Esiteks, miks olla selline, et kui keegi räägib, milline sa oled, siis kaebled kohe, et sind laimatakse?

Teiseks, ma pole kedagi relvaähvardusel oma blogi lugema sundinud.

Kolmandaks.. Lihtsalt ajab kurjaks.

Mingiaeg, kui pere avastas mu blogi, otsustasin, et oleks parem, kui ma mõned postitused postitamata jätaks, kuna need olid sellised asjad, millest ma ei tahtnud rääkida oma ema või vennaga, vaid just nimelt võõra inimesega. Ja just seda see blogi ju ongi- ma kirjutan siia oma mõtted ning seda loevad võõrad inimesed, keda ma suure tõenäosusega kunagi ei näe ega kohtu teiega. Kui pere aga blogi lugema hakkas, jätsin need kirjutamata. Praegu ma näiteks tean, et võiksin need vabalt kirja panna ja postitada, kuna ema ega vend mu blogi vastu enam huvi ei tunne. Minu teada loeb aktiivsemalt mu blogi (tuttavatest) vaid üks sõbranna. Isegi härra tunnistas, et kui ta satubki siia lehele, siis loeb vaid neid postitusi, mille pealkirjad huvi pakuvad.

Just sellepärast ei tahagi ma, et ma peaks valima, mida ma kirjutan. Jah, ilmselgelt jään ma sündsuse piiridesse ega hakka siia jumal teab mida postitama. Ma mõtlen just seda, et kui ma kirjutan oma arvamuse kellegi või millegi kohta, siis ma ei pea (eriti veel kelleltki teiselt) kuulma, et kuule see ikka ei sobi ja sellele või tollele see ei meeldi või keegi tundis end puudutatuna vms.

Mul on vaja kohta, kus ma saan kõik hingelt ära rääkida. On asju, millest eelistan lähedastele mitte rääkida ning seetõttu meeldib mulle, et blogi täidab mõneti nagu psühholoogi rolli. Oleks siis blogiga ka nii, et kogu see jutt on konfidentsiaalne nagu arsti-patsiendi vaheline jutt.