Laupäev

Laupäevaks oli kokku lepitud, et kaks sõpra tulevad külla ja hakkame grillima. Väga lõbus päev oli, alustasime küllaltki varakult (umbes kl 15 ajal?) ja istusime peaaegu 22ni. Grillisime, sõime, jõime, külvasin veidi seemneid pottidesse ning enamasti ajasime niisama juttu, ja mängisime muidugi ka reaalsuskontrolli (ma olin kõige ilusama maniküüriga inimene, aga see ei loe, et ma olin ühel küünel enne just laki maha võtnud).

Taimemajandusest nii palju, et mu paprikataimed on u 5cm juba ja sellest sain vaid indu juurde. Külvasin hernest, valget redist, piparmünti ja aedsalatit. Härra oli mul nii tubli, et tegi potid ämblikuvõrkudest puhtaks. Pottidesse on veel vaja külvata kahte erinevat sorti kurki, tomatit ja jääsalatit.

Ja härra tegi eile ühe toru, kuhu sisse me maasikataimed täna istutasime. See on selline, et toru külje pealt kasvavad maasikataimed välja, ma kunagi teen pilti ja panen blogisse ka, et te aimu saaks.

Ma tegelikult ei oskagi laupäeva kohta enam midagi öelda, hea oli ja otsa ta sai.

Unenägudest

Alustan sellest, et pole mingi saladus, et ma peale walking dead'i vaatama hakkamist hakkasin väga tihti unes zombie'sid nägema. Enamasti ongi olnud mu unenäod sellised, kus on maailmalõpu-järgne keskkond ja "tegelased".

Nagu mainitud sai, siis enamasti näen unes elavaid surnuid, kuid täna oli mu unenägu sarnane, kuid samas hoopis teistsugune.

Nimelt olin ma kuskil kõrbes ühes majas, suht selle maja kõrval olid järsud mäed.

Majas olin mina, mu sõbranna (kes muide oli seal rase), mu isa ja mu ema. Tegelikult see naine ei olnud välimuselt üldse mu ema moodigi (juuksevärv oli vaid sama), kuid ma teadsin, et ta on mu ema. Sõbranna oli ka selline, et kui rasedus välja arvata, siis oli ta täpselt üks-ühele mu sõbrannaga, kuid seal me polnud väiksest saati sõbrannad olnud, me olime hiljuti tutvunud. Keeruline seletada, kuid just nii see mu unenäos oli.

Üldse kogu see tegevus seal oli ka imelik. Näiteks mu ema riputas aias pesu nöörile kuivama (maailmalõpp on käes ja sa riputad pesu kuivama nagu midagi poleks juhtunud) ja sõbranna rääkis "naljakat" lugu sellest, kuidas ta omale nime sai ja ta oli üldse kuidagi hästi õnnelik ja positiivne (ehk on see seotud sellega, et tal elus praegu kõik hästi läheb).

Ja siis olime meie isaga. Täpselt samasugused nagu päriseltki.

Imelik oli veel ka see, et näiteks üks mutantidest tuli meie hoovi kokkama. Tal oli mingi suur pott või kauss vms ja ta keetis seal midagi. Siis mu ema vaatas tema poole ja küsis, kas ta ikka teab, et ta haikala keedab. Jep, sellist asja ma unes nägingi.

Mäletan veel, et isa tõmbas ribikardinad ette ja pani kinni (?) ning ütles, et kui mägedest kriiskamist kostub, siis me hoiaks hästi madalale (et väljast näha poleks) ja oleks kuss, kuna need on need samad mutandid.

Aa ja also, meie maja kõrvalt jooksis raudtee, kus ka rong sõitis. Seda ma ei saanudki teada, kas seda juhtisid inimesed või mutandid.

Peale selliseid unenägusid on kaks varianti, mis tujus ma üles ärkan.

Esiteks võin ma olla ehmunud või hirmul, seda siis juhtudel, kui zombie'd või muud kollid hakkavad mind kätte saama.

Ja teine on selline, et ma ärkan üles suurepärase tujuga, kuid siis mõne minuti pärast muutun kurvaks ja suure tõenäosusega tihun mõned minutid nutta. Seletan lahti.

Ma näen sellistes unenägudes pea alati oma isa. Seal ta on minu jaoks olemas ja ALATI kaitseb mind, hoiab ja õpetab. Ärgates on mul hea tuju, kuna ma olin oma isaga ja meil oli koos tore (hoolimata sellest, et on maailmalõpp), kuid siis mulle jõuab kohale tegelikkus, et teda pole enam ja et ma ei näe teda enam kunagi, me ei saa koos nalja visata ega poes käia ega kalale minna. Ma ei saa temaga enam mitte midagi teha.

Seega, arusaadavatel põhjustel teevad sellised unenäod mind kurvaks.

This was my date.. my love.. my grapes..

Võtsin peale tööd diivanil istet ja hakkasin oma megaburgerit sööma, kui telekas sai reklaamipaus läbi. Vaatasin, et ah mingi imelik saade, aga vot ikkagi poole silmaga vaatasin. No miks ka mitte? Vahest on ju naerda ka vaja. Aa, ja muidugi tuli see tv6'st. Ma ausalt arvasin, et ei ole midagi jaburamat kui "Inimene vs kärbes", aga vot, eksisin.

Ma sain umbes nii aru, et mingi naine (Julie) otsib endale meest, ala et mitu meest on kokku tulnud ja ta käib nendega kohtingutel jne, umbes nagu Bachelor. Alles on neid mehi neli.

Ma ausalt isegi ei tea kust alustada. Eks ma proovin kuskilt.

Ühesõnaga mina nägin sealt maalt, kus ta oli ühe kutiga kohtingul, neil oli fotoshoot. Naine läks make-up'i ja seal tuli mees nr2, kes avaldas talle armastust, nad tegid musi-musi ja naine läks mees nr 1 juurde tagasi (endal pool nägu huulepulgaga koos, musitamisest), ainult et avastada, et mees nr1 musitab seal teise naisega. 

Naine lepib olukorraga ja laseb neil koos minna ja õnnelik olla. 

Siis tuli välja, et naisel on tugevad tunded mees nr3 vastu. Naine pani mehed räpivõistlusesse, mille ajal tuli mees nr3 sinna. Ja naine oli kohe lummatud ja läks temaga viinamarju sööma, *köhh* tähendab kohtingule.

Mees nr3 oli aga mängust väljas juba ja naine sai ta tagasi kutsuda, kui saadab kaks meest välja. See oli umbes selline:

-Julie saab mees nr3-e tagasi kutsuda, kui ta..

-Ma kutsun ta tagasi.

-Me ei tea veel, mida Julie ütleb..

*whispers* Ma kutsun ta tagasi.

Ja no vestlus jätkus samas vaimus. 

Siis naine lõpuks kutsus mees nr3-e tagasi. 

Nagu ma aru sain, siis naisel oli mega crush mees nr3-e vastu, kuid mees oli umbes nagu..

Ma vahepeal ütlen, et seal on juba mitu korda olnud see "Järgmises osas..." ja siis näitab, mis järgmises osas on, ja ma olen siiralt lootnud, et see õudus saab läbi, kuid ei.. 

Siis ta näitab, mis on eelmistes osades juhtunud ja ma sain aru, et see mees nr3 on juba mitu korda edasi-tagasi pendeldanud. Ja mehed, võtke õppust, mida tuleb öelda, kui tahad naise juurest ära minna ja oma koju naasta- öelge, et te ei saa oma posti (mail) üksi jätta. 

Kõige parem oli muidugi peredega kohtumine.

*Ühel mehel on laps. Talle tulid külla ta õde(?) ja poeg. Nad siis istusid natuke, mees jutustas oma õega ja laps mängis mudelautoga. Hiljem naine kurtis, et ta on telekast näinud lapsi, kellega on väga lõbus, aga et selle mehe poeg ei vastanud ta ootustele ja ta on igav.

*Teise mehe perekonnas oli vääga palju inimesi, oli ema-isa, kolm naist ja palju lapsi. Mees musitas ema-isa ja kolme naist, mille peale Julie ütles, et talle sobib, et ta oma õdesid suule musitab. Selle peale nad kõik naersid ja ütlesid, et nad on tema abikaasad. Ala et mees armastab saate kangelannat ja tahab väga teha temast oma neljandat naist..

*Ja kolmanda mehe perekond oli väga super tore ja.. oota, ta ei kutsunudki neid. 

Sellegipoolest arvan ma, et naisele meeldis just selle mehe pere kõige rohkem. 

Pikk jutt, s*tt jutt, lõpuks oli alles kaks meest, kellest naine pidi ühe abieluettepaneku vastu võtma. Neljandaks naiseks ta ei hakanud, vaid ta tahtis igava lapse isale "jah" öelda, kui tuli see sama mees nr3 ja ütles, et ah ta ikkagi tahab selle naisega abielluda. Naine oli muidugi over the moon ja võttis ettepaneku vastu. Ja kas te kujutate ette, mis siis juhtus? Muidugi mees nr3 mõtles ümber ja kõndis minema..

Oli korraks awkward silence ja juba otsustati eelmise mehega jätkata, kust pooleli jäi. Aga see pole veel kõik! Siis jooksis kuskilt kohale eelmisest hooajast üks mees, kes lausus paar ilusat sõna, tegi naisele abieluettepaneku ja nad otsustasid leivad ühte kappi panna.

Selline segane saade, kuid näitlejate poolt väga hea töö, naerda sai palju, eriti hästi mängis peategelane (Julie), jättis sellise dumb-desperate-bitch'i mulje.

Aa, ja kas ma mainisin, et see naine arvas vahepeal, et on üldse lesbi?

Niisama mõlgutan mõtteid

Haiguslehel olles ma mõtlesin, et miks ma ometi vahel lausa kuid ei bloginud. Tegin siis päeva-paari tagant mõne postituse, mõnikord isegi iga päev. Ja siis läks lahti..

Ma olen neli päeva tööl käinud, täna on viies ja mulle jõudis kohale, et ma olen peale tööd niii väsinud. Tööpäev lõpeb kell 23 ja kuskil 23.30 olen ma voodis, sirvin erinevaid blogisid, ja ei suuda end kokku võtta, et midagi kirjutada. Tööl olles tuleb nii palju ideid, kuid koju jõudes lihtsalt ei jaksa enam kirjutama hakata.

Ma loodan, et asi paraneb järgmine nädal, kuna siis olen hommikuses vahetuses. Üleüldse mulle ei meeldi see õhtune vahetus. Näiteks ükspäev sõbranna ütles, et läheb randa ja kutsus mind ka. Muidugi ma ei saanud minna, kuna pidin tööle sättima hakkama. Siis tööjuures härra saadab pilte, mil taustaks niiii ilus päikesepaisteline ilm. Selle peale vaatan ma aknast välja, kuidas päike sillerdab, ja meel läheb kurvaks, et mina pean samal ajal tööl olema. Ebaaus, ma ütlen.

Nii on ka praegu- termomeeter näitab, et kao randa, aga mina pean tunni pärast tööl olema..

Õnneks on nädalavahetuseks ilusad plaanid tehtud, ja oi kui ilm kavatseb mu plaane rikkuma hakata!

Ei taha ei viitsi ei taha

Mul on hetkel päris mitu teemat, millest tahaks kirjutada, aga ma lihtsalt ei viiitsiii. Täna ärkasin nii halva tujuga ja otsustasib kirjutada sellest, mida ma hetkel tunnen, mitte teistest. On the bright side, kui ma endast kirjutan, siis ei saa keegi solvuda ega mu peale pahandada.

Alustan sellest, et nägin öösel unes ämblikke. Öäkk, ÄMBLIKKE!!!! Mingit muud jama oli seal ka, aga kõige erksamalt jäi meelde see, kuidas ma ämblike sisse(?) kukkusin ja sealt välja ei saanud.

Siis ma ärkasin kell 11, mis tähendab, et tööpäeva alguseni jäi 3,5h. Õhh kuidas ma ei taha sinna minna. Jah, töö ise on igav, kuid talutav. Mis mulle aga ei meeldi on see, kuidas mu õpetaja minuga käitub ja üleüldse kuidas ta end ülal peab, kuid sellest räägin mõni teine kord.

Nii ma nüüd istungi zombiena ja masetsedes köögis, söön präänikuid ja peale joon piima. Endal on laktoositalumatus. What an idiot.

Statistika- vaatajaskond

Olen viimasel ajal rohkem tähelepanu pööranud sellele, kes ja kui palju mu blogi üldse loetakse. Kunagi kasutasin blogi niiöelda isikliku päevikuna, kuid hiljuti hakkasin mõtlema sellele, et see on avalik blogi ja päris kõike siia vast kirjutada ei saa, kuna ma ei tea iial, kes seda lugeda võib.

Tulles aga teema juurde tagasi, siis mis mul silma on jäänud, et lugejad pole vaid Eestist, vaid ka kaugemalt. Alguses mõtlesin, et ah ilmselt on lihtsalt kogemata siia satutud, kuid see pole vist enam kogemata, kui lugejaid on USA-st rohkem kui kodumaalt. Mind ajab see kergelt muigama, esiteks kuna ma mõtlen, et kes ikka mu blogi loeb, ja teiseks, sest see on minu jaoks kuidagi koomiline, et okei, lugejaid on, aga et domineeriv osa on välismaalt.

Ega mul selle postitusega mingeid väga suuri plaane polnudki, tahtsin lihtsalt mõned tähelepanekud kirja panna :)

Back to work

Alles ma rääkisin, kuidas ma ei tahtnud kohe üldse tööle tagasi minna. Eile siiski vedasin end läbi raskuste kohale ja mis selgus? Polnudki kõige hullem. Aeg lendas ja töökaaslased olid toredad, ma ei tea, miks ma põdesin.

Mõtlesin, et ma olen kaks nädalat eemal olnud, kui ma enne ei osanud midagi teha, siis mis ma nüüd sinna lolli mängima lähen? Tuli välja, et päris niisama ma ikka ei passinud. Sain isegi kiita ja väikse ego-boosti. Kellele ei meeldiks tööl käia, kui pidevalt kiita saaks?

Igatahes, töölt lahkusin väga hea tujuga. Küll aga ei istu mulle see õhtune vahetus kohe üldse. Minu meelest läheb sellega terve nädal raisku, kui lähed vastu hommikut magama, ärkad enne tööpäeva ja vead end tööle ja nii nädal aega. Also, ma lõin end eile vastu masinad ära ja nüüd on kintsul sinikas, pluss mu jalad on  niiiii valusad. Ja tööjuures on niii palav, päriselt. Ma panen täna ilmselt lühkarid, et mitte palavusse surra.