Kingiid

Ma olen teadlik blogijate advendikalendrist ning kui kõik järjest kirjutavad näiteks kingitustest või detsembrikuu eesmärkidest, siis pole raske ka arvata, mis parajasti aknakeses on. Ma korra mõtlesin, et teeks ka kaasa, aga siis mulle meenus, et olen selleks liiga laisk.

Ma enamus postitused kerin edasi, aga mõned siiski avan ja loen. Praegu just lugesin järjekordset postitust kingitustest ning seal öeldi, et põhimõtteliselt ei ole mõtet kinkida tarbeesemeid, kuna need ei valmista inimestele rõõmu. Ma saan aru küll, et näiteks kui sa oled laps, siis sa ei taha jõuludeks saada vanaema kootud sokke või mingit peenema kirjaga raamatut jms.

Siis ma mõtlesin, et kas ma olen tõesti ainuke imelik, kellele need meeldivad? Ema näiteks koob mulle jõuludeks kampsuni. Ja villased sokid. Mulle meeldivad need, need on vajalikud ning minu ema tehtud, see teeb need minu jaoks omakorda eriliseks.

Härra näiteks ei ole veel välja mõelnud, mis ta mulle kingib. Noh, ega see poleks nii väga olulinegi, aga me teeme perega loosipakid ning igaks teeb ühe kingi. Härra sai minu nime (suur saladus) ning oleks veidi nõme küll, kui ma ainsana kuuse alt kingitust ei leiaks.

Aga viimase nädala-kahe jooksul olen ma talle öelnud, mida ta mulle kinkida võiks. Ei, mitte vihjeid andnud, vaid konkreetselt öelnud, et kui teed kingi, siis näiteks selle, selle või selle. Mis need asjad on?

Ma näiteks ütlesin, et võime minna Tradehouse'i ja ma valin selle summa eest omale vajalikud asjad, ta pakib selle ära ja hiljem lubasin isegi üllatunud nägu teha. Siis ütlesin, et ta võib nailpassion tooteid tellida. Või pintsleid, mul ei ole häid pintsleid.

Täna käisime Jyskis mulle töötooli ostmas ja nägin seal ühte lauda, mis sobiks mulle suurepäraselt. Ütlesin naljatades (kuna talle ükski minu pakutud idee meeldinud ei ole), et kinkigu see.

Koju sõites ta küsis, kas sõidutab selle Eestisse, paneb kuuse alla ja pärast toome siia.

Muide, me rääkisime, et nõudepesumasina võiks jõuludeks ära osta ja siis ütlesin, et ta ostku see mulle kingiks, viigu Eestisse, pakkigu ära, pangu kuuse alla, ma teen üllatunud nägu ja siis toome selle Soome tagasi.

Jõulud

Ma vaatasin, et keegi tegi juba otsa lahti, ega ma ka kehvem ei saa olla. Panen oma mõtted seoses selle aasta jõuludega ka kirja.

Esimene advent on alles selle nädala lõpus, kuid sellest hoolimata on meil rõdul juba sinised tuled 24/7 siramas. Hommikul tööle minnes on veel liiga pime ning ei taha neid veel ära kustutada ja koju jõudes on seda valget aega nii vähe, et las nad siis põlevad. See tekitab nii laheda efekti, kogu rõdu on sinine. Kuna meil on klaasitud rõdu, siis oleks nagu üks sinine klaasist kast.

Ma lubasin endale, et tuppa ma võin varem kaunistused ära panna, kuid pärja riputame uksete täpselt esimesel advendil. Las naabrid siis vaatavad, et me ootasime eeskujulikult vähemalt detsembrikuuni.

Laupäeval käisime jõuluturul jõuluvorsti söömas ja läksime ka Myllysse. Issand, seal oli üks pood niiiii ilus, täielik jõulumaa. Kes mind snapis jälgib, see teab. Kuna siin oli ka nö must nädal(avahetus), siis olid kõik hinnad seal poes vähemalt - 40%, osadel oli ka suurem allahindlus.

Ostsin esimese jõulukingi see aasta, esimese jõuluteemalise kinkekoti ka ja esimene kingitus see aasta on juba pakitud ja ootab oma omanikku. Ostsin lisaks omale jõuludeks mütsi. Khm jamh.. See on selline pisike klambriga peakaunistus, mis kujutab endast päkapikumütsi, tõsiselt armas. Ja noh, kuna ta oli soodukaga alla kolme euri, siis ma ju ei saanud seda sinna jätta. Härra koguaeg ütleb, et peale poeskäiku ma räägin, kuidas mul kõiki neid asju nii väga vaja on olnud. :D

See aasta meie omale tuppa kuuske ei pane, ei päris ega kunsti. Meie kuusk on Pärnus ja seal me selle ka ära ehime. Veedame pikad pühad kodumaal koos perega.

Nüüd on vaja veel paar kingitust osta ja siis on kõik. Ma ei taha ära sõnuda, aga ehk saan ma see aasta kingitustega leebelt läbi. Iga aasta ei pea ka lolliks minema nendega.

Weekend in a hellhole?! Seekord õnneks mitte

Nädalavahetusega leidsime me härraga (kui päris aus olla, siis mina leidsin...) ühe peldiku ja selgus üks tõsiasi. Nimelt otsustasime me, et kui on mingi väljasõit, siis mina meile majutust ei sebi. Miks? Sest reedel olime me nõus autos magama. Päris tõsiselt, ma leidsin nii hea hosteli.

Meil oli vaja (ikka minu pärast!) nädalavahetuseks ööbimist ehk siis check-in reedel ja check-out pühapäeval. Võtsin bookingu lahti, sisestasin meie kriteeriumid ja hakkasin sirvima. Ja leidsingi ühe sobiva.

Ma ausalt ei tea, kas ma olin selleks hetkeks neid nii palju läbi lapanud juba, et unustasin (kuidas on see võimalik??!) arvustusi lugeda või olid mul lugemise ajaks silmaklapid peas või ma ei tea, mis tol hetkel toimus, aga reserveerisin selle meile.

Kui reede kätte jõudis, olin nii õhinas (lausa nii elevil, et jäin peale tööd hoopis magama). Pakkisin meile veini ka kaasa ja mõtlesin, et no reede õhtu on ju meie päralt, et teeks veidi romäänssi või nii. Ja siis keegi naeris ja sülitas mu plaanidele.

Kohale jõudes olime veidi skeptilised, aga mõtlesime, et savi, meil ju reaalselt vaid ööbimist vaja.

Tegime check-ini, sain võtmed ja läksime oma tuba otsima. Ühe korra mööda kõndinud, leidsime selle muude viperusteta. Astusime sisse ja noh, mis ma oskan öelda. No ütleme nii, et kujutage ette mingit õudukat, kus nad hostelis ööbivad, näiteks mul tuleb kohe ette My Bloody Valentine. Ainult et nende toad olid normaalsed.

Olgu, ütleme nii, et kui sa loed, et on toad privaatse wc-ga, siis mis sa sellest välja loed? Mina näiteks eeldan, et toas on wc. Ma pean aga vist uuesti lugema õppima, sest välisuksest sisse astudes oli koridor tubade ustega ning siis olid ühiskasutatavad vetsud. Naiste wc uks oli suunaga koridori ja välisukse poole. Mitte, et see midagi tähendaks. Aga. Muidugi siin on aga. Naiste wc uks esiteks ei käinud lukku. Okei, selle ma oleks isegi üle elanud, härra oleks saanud mul ukse ees seista. Aga see pole veel kõik. Huvitavaks tegi asja see, et ukse ja seina vahel oli reaalselt mingi sentimeetrine vahe ja vot see mulle enam ei sobinud. Seda siis juhul kui me oleks toast kõrvale vaadanud ja sinna jäänud, eks.

Mul on ausalt nii kahju, et ma ühtki pilti ei teinud. Näiteks meie minibar-ist. Jep, meie kolkatoas oli selline asi. Härra tegi ukse lahti, seal on kaheliitrine veepudel. Härra mõtles vist nalja teha ja küsis, et huvitav kui palju see maksab. Nalja tehti aga tema kulul, sest pudel oli pooltühi. Nagu jah. Okei siis.

Jätsime asjad tuppa nurgataha, sest uks oli nii paindunud, et iga mööduja oleks meie kotte (ja voodit) näinud, ja läksime "linnapeale" kolama ja edasise üle mõtlema. Leidsime Malmi Prisma, vetsu ma seal minna ei saanud, aga ma teadsin, et Hesburgeris ma saan kindlalt wc-sse ja neid on Soomes kui seeni peale vihma.

Istusime Hessis ja mõtlesime, et kui autos magada, siis kuhu auto parkida, samal ajal härra rääkis oma sõbraga, kes meile halastas ja meid enda juurde kutsus, kuigi neil juba naise ema ja õde külas olid ning naine oli kaks nädalat tagasi teise lapse sünnitanud. Ausalt, mul olid süümekad, et me sinna läksime, aga samas olin ma neile südamest tänulik, päriselt ka.

Käisime poest läbi, ostsime neile šokolaadi (ma oleks neile nädalavahetuse eest 100€ maksnud, aga see läks juba meie 5* hotelli peale) ja sõitsime oma asjadele järgi.

Härra viis asjad autosse ja ma viisin võtmed tagasi. Tund aega peale check-ini. Ausalt, kui ma ütlesin, et "I'm gonna check out", siis sellel mehel seal leti taga oli niiiii kurb nägu, ausalt.

Aga põhiline oli see, et me pääsesime sellest kakaaugust. Ma ei tea, kuidas härral oli päevad läbi oma sõbraga, aga mina käisin seal nii kui nii ainult magamas. Väljaarvata muidugi reede, kus ma ei pidanud vara magama minema ning me mängisime Scrabble-t ja ma nööpisin oma veini lahti. Ei saanud küll romantikat teha, aga selle meeleoluga sobis see suurepäraselt.

Halloween 2017

Nüüd, mil kõik on juba kõrvitsad ära söönud ja kaunistused nurka visanud, leian mina, et on hea aeg kirjutada halloweenist.

Loetud nädalad enne halloweeni sattusin ma youtuber Bree Ann-i hw videodest vaimustusse ning sain ka ise motivatsiooni ja inspiratsiooni midagi uut proovida. Ostsin lateksit ja kunstverd ja mõned värvid ja voilaa!

Alguses ma arvasin küll, et ostan hunniku asju kokku ning siis katsetan, ebaõnnestun ja asjad jäävad seisma, aga ei, ma sain hoopis indu juurde!

Jah, ma nägin peale nende valmimist, mis oleks võinud paremini teha, aga siis ma mõtlesin, et ah, on halloween, mida verisem ja rõvedam, seda parem.

Igatahes peale nende valmimist konsulteerisin ma vennaga, uurisin veidi maad, millal halloweeni tähistatakse (kuna õige päev oli argipäev) ning hakkasin harjutama. Kuigi palju aega mul ei olnud, ehk umbes kaks nädalat, aga selle aja sees sain nii mõnegi asja proovitud.

Kui kass satub mängides liiga hoogu :)

Ja siis *trummipõrin*

Siis jõudis kätte Le Grande Finale ehk Halloween:

Ma ei tea, miks ma ainsana bitchface'i teen

Vend oli mul vampiir- punased silmad ja hammustusjäljed kaelal ja puha.

Mees oli mul natukene koduvägivalla ohver. Mis tähendab sa ei vii prügi välja?!

Ja ega sõbralgi vist paremini läinud..

No olgu, sõbral hoidis siiski naine silmi peal. 

Ja muidugi ei puudunud peolt minu alati naeratav sõbranna,  if u know what I mean...

Ise läksin ma surnud ergutustüdrukuna. 

Piltidelt puudub üks häbelik sõbranna. K, näedsa, kui ma poleks seda lauset kirjutanud, siis keegi ei teakski, et sa ka meiega olid ja meile 150€ baarikrediiti võitsid. :D

Not so ginger anymore

Ma ei hakka üldse vaatamagi, millal mu viimane postitus kirjutatud on, jätkame lihtsalt kuskilt maalt. :D

Tahtsin kirjutada ühest asjast, millega ma hakkama sain. Tähendab, mitte mina, ikka kaks toredat naisterahvast, aga mina pöördusin nende poole selle sooviga.

Ma olen juba tükk aega mõelnud, et tahaks vaheldust. Kuna ma aga meest ei hakka vahetama ja teist kassi juurde võtta ei tohi, siis kõige lihtsam viis on muuta oma soengut. Aga mis sellega peale hakata? Ma olen nii armunud oma punasesse, kuid pika peale tahaks ikka midagi muud, midagi teistsugust. Aga mida siis teha?

Mingil hetkel hakkas mulle meeldima lilla (juukse) värv. Aga kui juustesõbralik oleks minna punasest lillaks? Kes veel ei tea, siis ma võin öelda, et punane juuksevärv on täielik tõbras. Kohutavalt ilus, aga tõbras. Mul oli pea niiske ja istusin mehe autosse, tulemuseks oli see, et rikkusin istme peatoe ära. Mehel nahksisu ja punane määris ning maha seda enam ei saanud.

Okei, mõtlesin, mis ma mõtlesin, panin omale 27.ndaks oktoobriks aja kinni. Oli Eesti minek ning ohverdasin ühe päeva enda jaoks.

Hommikul kell üheksa istusin tooli ning usaldasin oma pea Maarja ja Kersti kätte. 12 tundi hiljem nägin välja selline:

Ja teate, mulle niii meeldivad need. Päriselt. Ma sain oma lilla värvi ja ma saan lasta oma värvitud juustel puhata. Sest juuste pesemine umbes kahenädalaste vahedega peaks ju olema puhkus? Lisaks ei pea ma hommikuti enne tööd enam patsi punuma hakkama (hehee).

Enamasti käin ma lahtiste juustega, aga kuna ma sain siiski ka pikkust juurde, siis tööl ma nendega lehvitada ei taha, ma olen siiski koristaja ja koristan. Enne mamagaminekut läheb pats pähe ja peale tööd võtan jälle lahti. Ma pole küll lahtiste juustega maganud, aga pidi olema äärmiselt ebamugav ja pidi sikutama ja lisaks räägiti midagi ka juustega poomisest, seega not gonna happen.

Sellega seoses olen ma vaikselt hakanud mehele õpetama patsipunumist. Piltidelt ilmselt näete, kui palju mul nüüd juukseid on ja mõelge siis, kui paks pats tuleb, kui kõik need kokku panna. Mingi hädapärase hobusesaba- või punupatsikäkatsiga saan ma ise ka hakkama (harjutamise asi), aga tööl võiks siiski midagi viisakamat olla, seega me mehega koos punume mulle patsi enne magamaminekut. Talk about romance.

Okei, aga räägime negatiivsest ka. Ei ole ju head ilma halvata.

Patside punumise ajal ei olnud mul mitte midagi. Oli oodata sügelust ja sikutamistunnet ja peavalu, kuid ma rõõmustasin, et pääsesin nendest. Võib-olla mu peanahk ei vihkagi neid patse kunstmaterjaliga? Boyyyy was I wrong!

Koju minekuks panin mütsi pähe ning tundsin, kuidas peanahk hakkab sügelema. Noh, üritasin siis peanahka kuidagi... masseerida, et seda veidi leevendada. Kratsida ju ei tohi. Aitas. Siis lõikas ema vennal juukseid ning kui pead veega pihustas, lasin endale ka veidi pihustada. See oli hetkeline leevendus.

See ei sügelenud nagu nii hullult, et maitea, ainult sügaks, aga no ikka oli tunda.

Esmaspäeval lasin emal omale krokodilli punuda ning tulime tagasi Soome. Õhtul avastasin kuklalt punnid ja kuna ikkagi sügeles (mütsi kandmisega läks hullemaks), siis pesin pea ära. Hakkasin veel pesema minema ja siis jõudis kohale, et kurat, ma pean ju siis patsi lahti võtma, aga ma ei oska nende juustega patsi punuda ja ema ka ilmselt poleks nõus Soome sõitma, et tütrele patsi punuda.

Lasin peal kuivada, ööseks sain ikkagi patsi pähe punutud ning lasin mehel punne aaloega tupsutada. Käiku läks Eestist ostetud allergiarohi. Mingi.. kolm päeva äkki võtsin neid tablette, aga siis unustasin ära ja nüüd mõtlen, et ei ole nii hull, et peaks võtma, las nad siis seisavad mul seal.

Paar päeva pritsisin veel pihustist külma vett ja lasin mehel aaloega tupsutada. Kuna ma enamasti siiski suudan oma sügamisvajadust alla suruda ning vaid õrnalt masseerin sügelevat kohta (loe: tervet pead), siis hakkavad punnid vaikselt tagasi tõmbuma. Vaikselt, aga hakkavad. Alguses ikka suutsin õrnalt küünega kratsida, kui ikka väga sügeles ja oli paar verist täppi peas, aga need nüüd läinud. Enivei ma loodan, et varsti see sügelus jääb järgi. :D

Olen nendega juba korra saunas käinud, rätik pähe ja ei olnud midagi hullu.

Ma ei teagi, rohkem ei meenu vist hetkel midagi olulist. Hoolduseks aeg kirja pandud ning kes soovivad endale ka selliseid (või keerupatse), siis küsige kontakti, neil pannakse juba jaanuarisse aegu kirja, seega peab kiirustama.

Aaaa, ja mis kõige tähtsam. Järgmine päev käisime klubis ja selgus, et heledamad patsid (neid on rohkem, pealaele pandi veidi tumedamat ka) helendavad klubivalguses!

Üks äärmiselt hea kvaliteediga pilt, millelt kindlasti kõik näevad ära, et helendavad :D :D :D #feil

Kuidas (mitte) laevapileteid osta

Käes on september ehk paras aeg jõuludele mõtlema hakata. Ma sõpradele selgitasin seda nii: jaanid on läbi, aeg on jõule planeerima hakata. Täpsemalt mõtlen ma selle all seda, et kui tahad pühadeks kodumaale minna, on aeg laevapileteid broneerima hakata. Okei, ma küsisin pere käest seda ka, kui mitu inimest meid jõululauas on, aga see oli for the greater cause  ehk ma nädalavahetusel proovin vutiliha ja kui see mulle maitseb, siis teen jõuludeks tellimuse, aga ta peab paar kuud varem neid hauduma hakkama, et suurust ka oleks.

Anyhow, tulles tagasi piletite juurde, siis tahtsin täna ära osta laevapiletid oktoobri lõpuks. Meil on paarinädalaste vahedega neli sünnipäeva ja kohale läheme me ema omaks, siis tähistame kõik korraga ära. Eile ja täna on Viking Line'l soodukas, üks inimene Helsinkist Tallinna 2€. Mõtlesin siis, et okei, abiks ikka, kui ühe otsa nelja euriga saame ja läksin ülemuse nn parema käe jutule (ülemus on puhkusel see nädal, läks ka Viromaale). Ta ütles, et jõulude ajal saab kindlasti kolm päeva vabaks, aga oktoobris ilmselt saab, aga kindlalt ta ei julge öelda, et ärgu ma veel pileteid ostma hakaku. Nojah, olgu siis, mis parata. Kahe euriga ma Eesti ei reisi.

Siis mõtlesin, et okei, ostan siis jõuludeks piletid ära, vähemalt sellega saab siis ühele poole. Vaatasin erinevaid pakkumisi. Tallink muide ei lasegi veel nii kaugele broneerida, mõtlevaid hindu vist.

Vaatasin, mis ma vaatasin, sõelale jäi Eckerö. Valisin piletid ära ja kõik oli super, ostsin ära ning olin veel rõõmus, et 135€-ga hakkama sain ja siis vaatasin..

Reis algab Tallinnast ja läheb Helsinki, tagasi on Helsinkist Tallinna.. Mis on valesti?

Jep, helistasin siis ja rääkisin oma mure ära, muutsin broneeringut ja kuupäevad jäid samaks, aga kellaajad on natuke jamad (aga saab hakkama) ning maksin juurde 39€. Noh, okei. Ütleme nii, et oktoobrikuu piletid lasen härral osta. :D

Kõik on uus septembrikuus..

...või siis on nagu minul- kõik on ikka sama, ei ole vahet, mis kuu parajasti jookseb.

Okei, tegelikult midagi ikka on uut, seoses tööga. Ei, ma olen endiselt siivoja, see ei ole muutunud.
Ma olin vahepeal kolm nädalat ühes majas, nagu asendaja ikka, ...asendasin. Mulle hakkas seal majas täitsa meeldima ning ma teadsin, et too, keda ma asendan, on veidi problemaatiline koristaja (inimesena on ta super, ausalt, mitte ühtki halba sõna, aga just koristajana...). Nimelt on ta korduvalt otse välja öelnud, et kooli ajal ta ei jõua koristada ehk tööd on rohkem kui kaheksa tunni jagu. No, ma olin seal kooli ajal ja ausalt, ei tea, millest ta räägib. See oli see maja, kus ma avastasin, et ma vist ei olegi enam aeglane koristaja (alguses öeldi nii). Kolmandal nädalal avaldasin soovi see alue  endale saada. Vastuseks öeldi, et ma olen asendaja ja tunnen juba liiga paljusid maju, ma ei saagi üldse oma alue'd.

Nojah, mis seal siis ikka, olin veidi kurb, aga teadsin, et see läheb üle, hakkan lihtsalt koolitusi tähelepanelikumalt sirvima (ps, ma olen ühe Eesti tipptegija koolitusel järjekorras, nüüd oktoobris-novembris teen ära!). Sai see nädal läbi ja olin esmaspäeval ühel aluel, teisipäeval teisel ja nädala lõpuni kolmandal. Tuuraja töö- ei tea kunagi, kus järgmine päev oled. Kuni siis ülemus tuli välja jutuga, et esmaspäevast (4.09) on Inga... oma aluel. No kae nalja!

Aaa, ei, see pole isegi mitte see naljakas osa. Kõige parem on see, et minu alue on see sama, kus ma suvel neli nädalat sõna otseses mõttes igavlesin ja mõtlesin, et never ei tahaks ise sellel aluel püsivalt olla. Peale teist nädalat ma ootasin juba, et saaks see aeg juba läbi.

Nojah, ühest küljest olin rõõmus, et saan oma kindla paiga ja tean iga päev, kuhu minema ja mida tegema pean, ja teisest küljest... lootsin, et ehk oli seal vaid suvel nii rahulik. Võin öelda, et ei olnud. Praegu on täismaja ja ikka on igav.

Kujutage ette, mul on viis maja, mida ma pean koristama, ühes päevas 3-4 maja, olenevalt nädalapäevast, ja mul on igav. Päriselt.

Noh, samas nagu kurta ka ei tahaks, kuna eelmine esmaspäev ja teisipäev olin majas (üks maja jagatud kaheks alueks), kus koristajad reaalselt terve tööpäeva jooksid, nii palju tööd on.

Kui aga teistel teemadel rääkida, siis eilsest oleme härraga koolijutsid. Algas kauaoodatud keelekursus, ehk saame ka keele suhu. Lõpeb see veidi enne jõule ning toimub kaks korda nädalas. Tundub mõistlik, õppimine toimub Suomen mestari 1 järgi. Peale esimest tundi olen veidi skeptiline, kuid ehk oli see vaid esmamulje ning asi paraneb, ma igatahes loodan seda.

Lõpetuseks räägin teile, kuidas on Soomes lood arstiabiga. Vähemalt nii palju kui meie sellega kokku puutunud oleme.

Siin on nii, et enamus (ma ei julge väita, et 100% kõigil) firmadel on leping mingi raviasutusega ja kui töötaja haigestub ning soovib haiguslehte võtta, siis tööandja maksab selle arsti külastuse kinni. Küll aga võetakse pahatihti mõni selline asutus, mis pakub odavat teenust või on mingi muu kala. Nagu me nüüd teame, siis nii on ka härra töökoht selle koha pealt kokku hoidnud.

Pühapäeval härra haigestus, esmaspäeval jäi koju, teisipäeval otsustas, et ei lähe paremaks, tuleb võtta haigusleht. Ülemus andis nende arsti kontakti. See asub samas linnas, kus härra töötab- Turu linnast umbes poole tunnise sõidu kaugusel.

Niisiis, härra helistas sinna. Öeldi, et ei, sa elad Turkus, sa mine ikka sinna arsti juurde. Ee, okei. Veidi kõhklev, helistas härra kohalikku polikliinikusse vms see on. Sealt küsiti firma nime, et vaadata, kas neil on leping sõlmitud. Härra ütles, et ei ole, ta tahab tulla kui nn tavainimene, mitte läbi töökoha.

"Ei, andke firma nimi, ma vaatan, kas meil on leping."

Härra andis alla ja andis firma nime.

"Ei, meil ei ole teiega lepingut. Minge sinna, kus teil leping on."

Tööandja arst ütles, et tal on nii palju patsiente ja enamus on vanad inimesed ja härral oleks liiga pikk sõit sinna (sest ei käi ju iga päev sama teed) ja tema vastu ei võta härrat.

Nägite, kus konks on, jah?

Surusin ikka peale, et härra uuesti Turku helistaks. Lõpuks ta sai nendega jutule, et jah, saab minna, aga peab  ise kinni maksma, aga summa ei ole väike, seega mingu ta ikka sinna nende arsti juurde.

Härra lõpuks ei jaksanud enam nendega taielda, kaua sa, haige inimene, ikka seal jaurad.

Helistasin siis ise ja leppisin Turus aja kokku.

Peale arsti külastust olime 67€ võrra vaesemad (visiiditasu + haiguslehe saatmine firmasse, millega neil pole lepingut) ja ilma juhtnöörideta, kuidas edasi teha, kuidas kodus ravida. Ei, sai kolm päeva haiguslehte ja kõik.

Ei, ma ei oodanud imesid, aga no kuidagi.. naljakas. Teinekord saadan härra sinna poole tunni kaugusele uksetaha istuma ja enne ei luba lahkuda, kui arst ta vastu võtab.

Aa, ja see 67€ ei olnud täissumma. Kuna härral on Kela, siis see maksis osa kinni. Kela maksis kinni 15€!